Biometaan kui järgmine edulugu

Eesti võiks olla riik, kelle energiajulgeolek ja varustuskindlus on suuresti meie endi (töö)kätes. Ühe võimalusena võiks riiki ehitada sihipärases koostöös selliselt, et määraksime Rootsi kombel omale sarnase strateegilise eesmärgi – olla 2030. aastaks transpordis 100% taastuvaid kütuseid ja 2050. aastaks 100% taastuvenergia allikaid kasutav Põhjala riik. Me ju tahame olla uus ja edukas Põhjamaa – üks kriteerium selle saavutamiseks võiks olla nimetatud väljakutse suunas pürgimine. Energiajulgeolek on riigi säilimise alustest, mistõttu peab selle kallal töötamine olema riigi üks prioriteetidest.

Viimase poole aasta jooksul on Ida-Virumaa suurtööstused koondanud üle 1000 inimese. Selles piirkonnas on oodata veel koondamisi ning mujal Eestis on kaotanud sajad töölised oma töökoha. Selles valguses kõlab uudis Oleg ja Andres Sõnajala ettevõtte OÜ Aidu Tuulepark plaanist luua lähiaastatel tuulikupargi ehitusega 1500 uut töökohta, millest enamik tuleb Ida-Virumaale, justkui üks väljapääs probleemile.

Eesti suudab eesmärke täita

Möödunud aasta lõpul sõlmitud Pariisi kliimakokkulepe nõuab laiemalt öeldes energiasäästu ja taastuvenergeetika arendamist. Taastuvatele energiaallikatele üleminek on üldiselt ülemaailmne trend ja maailmas konkurentsivõimeliste tuulikute tööstuse (Eleon ASi tuulikulahenduse arendus ning tuuleturbiine arendav Goliath Wind OÜ) käivitamine võimaldab Eesti majandusel sellest protsessist ainult võita. Eesti on seadnud eesmärgi viia taastuvenergia osa elektrienergia kogutarbimisest 2020. aastaks 17,6%-le. See tundub reaalne, sest möödunud aastal oldi eesmärgist kõigest 0,9% kaugusel. See näitab, et riiklikke eesmärke ületavat statistikat eksportides saame olla edukas taastuvenergia eksportöör. Lõviosa taastuvenergia kogutoodangust andis 2015. aastal (46% ulatuses) just tuuleenergia ning tore on tõdeda, et selles taastuvenergia sektoris on meil asjad jõudsalt edenemas energiajulgeoleku tagamise ja töökohtade loomise kaudu.

Sugugi hästi ei ole meil olukord taastuvallikatest mootorikütuse tootmisega. Eesti on võtnud eesmärgiks aastaks 2020 saavutada 10% taastuvenergia lõpptarbimine transpordisektoris, millest praegu oleme täitnud kõigest 0,1%. Üks võimalus selle tõstmiseks on biogaasist toota biometaani. Biometaani tootmine on praegu ainuke väljakujunenud tehnoloogiaga kohaliku taastuva säästlikkuse kriteeriumitele vastava biokütuse tootmise võimalus Eestis. Biometaan on perspektiivsemaid kütuseliike, asendamaks transpordisektoris fossiilseid kütuseid. Biometaan on praegustes oludes kasutatav seal, kus kasutatakse maagaasi, nii elektri- ja soojusenergia tootmiseks kui ka mootorikütusena. Selle tootmisega ja tarbimisega kaasneb mitu avalikku hüve, nagu kohaliku taastuvenergia tootmine hajaenergeetikas ning energiajulgeoleku ja sõltumatuse suurenemine. Lisaks ei sõltu biogaasi tootmine ja selle väärindamine biometaaniks kliimatilistest teguritest. Siiani on räägitud biometaani tootmisest vaid teoreetiliselt, kuid edaspidi loodetavasti olukord paraneb. Selleks annab alust möödunud aasta lõpul vastu võetud määrus, mis on esimeseks konkreetseks sammuks biometaani tootmise ja tarbimise tekitamiseks transpordisektoris.

Biometaan võiks olla oma olemuselt edaspidi üks Eesti edulugu

Tuginedes uuringutele on Eesti biometaani reaalselt kasutatavat potentsiaali hinnatud 380–450 miljoni Nm3 aastas. Mõlemal juhul moodustab enamiku sellest kasutamata rohumaade kasutuselevõtt põllumajanduslikult kasvatatava biomassi puhul (80% ulatuses) ning veise- ja sealäga osakaaluks on 10-11%. Nimetatud biometaani ressursi kasutuselevõtuga tekiks hinnanguliselt juurde 1000 uut töökohta, toimuks põllumajanduse mitmekesistamine ja madalam iseeneslik metaaniheide keskkonda ning puhtamad õhuheitmed võrreldes fossiilsete kütustega. Kokkuvõtvalt saaks Eesti ühiskond sellise koguse biometaani tootmisest kaudselt kasu 271 miljonit eurot aastas ja investeeringutoetuse vajadus (600 miljonit eurot) biometaani valdkonda panustamisel saaks kaetud kolme aastaga.

Eesti võiks kopeerida Rootsi näitel aastaid tagasi väljatöötatud küllaltki tõhusat ajendit biogaasi suuremahulisel tootmisel ja riikliku energia(julgeoleku)eesmärkide poole pürgimisel. Nimelt toovad Rootsi põllumehed loomakarjade väljaheited piirkondlikesse biogaasi tootmiskompleksidesse, saades vastutasuks anaeroobse käärituse käigus tekkinud digestaati, mida nad kasutavad oma põllumaade väetamiseks. Stiimul peitub teadmises, et sõnnik muundub käärituse käigus parendatud omadustega väetiseks, võrreldes algse sõnniku omadustega, ning see vähendab talupidaja vajadusi ja rahalisi kulutusi kommertsväetise soetamiseks. Lisaks tuleb Eestis siduda looduslike rohumaade korrashoiu toetus väikse lisatoetusega, kui niidetav biomass transporditakse regionaalsete biogaasi tootmisüksuse lähedusse, sest praegu jääb enamjaolt see biogaasi tootmise substraat niidetavatele aladele iseeneslikult lagunema, kuna neid maid niidetakse enamjaolt ühtse pindalatoetuse saamise eesmärgil. Kasutamata rohumaade puhul võimaldaks nende ärakasutamine biometaani tootmise eesmärgil ergutada olulisel määral põllumajandust.

Biometaani potentsiaali rakendamine (võtame 80% ulatuses) võimaldab asendada kuni kolmandiku vedelate importfossiilkütuste või ligemale pool viimaste aastate maagaasi tarbimisest. Seega, kas mitte ei võiks Eesti üks edumudel olla see, et toota praegu suuresti riiki imporditav gaasi- ja vedelkütus ise ja kasutada selleks ära praegu suuresti kasutamata kohalik ressurss, seda eriti Pariisi kliimakokkuleppe valguses. Loomulikult on biometaani hind esialgu torugaasist kõrgem, kuid pikas perspektiivis on keeruline gaasi hinda ennustada. Selge on, et praegune rekordmadal nafta hind mõjutab ühtlasi gaasi hinda. Esialgu kallima biometaani hinna juures peaks vaatama aga muid aspekte, nagu näiteks 2009. aasta alguses aset leidnud Vene-Ukraina gaasitüli, kui gaasikraanide kinnikeeramine pool Euroopat külma kätte jättis. Selle taustal peaks vaatama pilti laiemalt – biometaaniga tegelemine toob endaga kaasa tööhõive suurenemise, põllumajandussektori elavdamise, keskkonnamõjude vähenemise ning energiajulgeoleku järkjärgulise kindlustamise ning selle kasvu.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Telia, ACE Logisticsi, Combimilli ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.

Autor: Tauno Trink